Kilplane

Ah need plaanid on naljavennad. Ma võin ükstapuha, mida planeerida, aga iga kord, kui nendest valjuhäälselt räägin, siis hoidku piip ja prillid. :D
Ma vist mõni vastus allpool kirjutasin oma päevaplaanist, tegelikult ma poodi ei jõudnudki (ema ostis ise Tiigu-härrale toidupoolist), koolitööd hakkan alles tegema (öösel nagu paljudel juhtudel), toidu valmistamist ei olnud samuti. Ema tuli töölt koju ja teatas, et homme tulevad meile külalised - õde oma perega - mis tähendas, et pidi koristama hakkama, ja mitte niisama koristama, vaid kõikvõimalikud esemed, kuhu väikesel, peaaegu kaheaastasel (kevadel sünnipäev) preilil sõrmed külge jäävad ja silmad särama löövad. Ja siis me tegelesime emaga kuusepuuga. Jah, me põletasime selle alles täna ära, see oli minu valgusallikas. Mu laelambid on kutupiilud ja uute leidmine ei ole sugugi lihtne või vastava otsiku (ühenduslüli) leidmine. Seega sain paar tunnikest okkaid karvasest vaibast taskulambi abil nokkida ja vaevalt on need otsakorral. :D Ahjaa, päevase koolitöö asemel täitsin töövõime hindamise taotlust, et päris null päev polnudki, pigem produktiivne.

---

Aga ega ma eriti õpi ka, ikka komistan reha otsa. Ma üritan järgmine korda plaanid enda teada jätta, ausalt, üritan.. :D

---

Mul on mingisugune anne justkui kogu aeg ära sõnuda, seda juhtub äärmiselt tihti, minu asjadega. :D

View more

Tänane päev on alanud ilusasti, tänan küsimast. :)
Mul oli just Töötukassa telefoninõustamine. Närveerisin pisut, kuna mõtlesin, nad panevad mul varsti ukse kinni, sest tööle ei kandideeri ja keeleõppe koolitusele ei lähe. Ma lihtsalt ei ole võimeline 100% pühenduma erinevatele asjaoludele, hetkel kulub minu täielik energia diplomitöö kirjutamisele ja kolledži lõpetamisele (kevad tuleb ülikiire aeg), ma ei suudaks elusees kõrvalt tööd teha, minu jaoks ei käi need käsikäes, aga minu kõrge respekt neile, kes seda teha suudavad! Õnneks too konsultant ei kurjustanud, vaid jäi ikka sõbralikuks edasi, suunas mind hoopis töövõime hindamisele minu aspergeri sündroomi tõttu. See pole 100% diagnoos, sest nagu alati, mul ei saa täielikku diagnoosi/tulemust kirja panna, vastavad punktid on puudu, näiteks ka asjaolu, kas mu peavalu on migreen või krooniline valu või midagi kolmandat, jälle on arstid nõutud. Aspergeri kohapealt, aga psühholoogi/psühhiaatri sõnul olen neurotüüpne asperger (mida iganes see neurotüüpne tähendab).

---

Kusjuures, seoses tolle telefoninõustajaga (konsultant).. Ma ei tea, miks ma saan endale pidevalt vene rahvusest klienditeenindajad... Kas ma peaksin edaspidi ütlema, et las jääda mu perenimi perenimeks, aga vene keelest ei saa ma essugi aru, palun mulle ikka eestikeelne teenindaja/arst. :D

---

Ja nüüd lähen vaatan ühe osa dr. House´i ning siis poodi ajusid ragistama - mida minu kiisuhärra seekord süüa võiks? Sealt edasi juba ahjuküte (tuba soojaks), toidu valmistamine, koolitöö, pisut sotsiaalmeedias surfamist, muusikat kuulan 24/7 ja asi ants. Ahjaa, järgmise päeva hommikul ka magamaminek. :)

---

Aga soovin kõigile imeilusat päeva jätku! 😉😍

View more

Hmmm... see on hea küsimus, aga arvan, et jääb vastuseta. Ma olen küll olnud armukade, ka seda olen tunda saanud, polnud meeldiv. Kõige pöörasem, mis tegelikult üldse ei liigitu selle alla, on äkki sotsiaalmeedia kontode deaktiveerimine või erootiliste lugude kirjutamine "sahtlisse" > ei saa keegi neid lugeda.
Jäin mõtlema, millal olin viimati armukade.. Vist möödunud sügisel (oktoober, november, äkki ka detsember), kusjuures ma ei teadnud, et see väänik mul endiselt elutseb organismis, ei osanud arvata, et see on võimalik, aga näe, olemas oli (raisk :D). Pidin siis oma kraani toruteibiga uuesti kinni panema, metafooriliselt, eks ole, lekkima oli hakanud. :)

---

Sotsiaalkanalid aga sulgesin seetõttu, et eemal olla inimesest, kelle suhtes mul tekkis ja sellest tundest, pidin eemale hoidma enda värskendamiseks.

---

Ise mõeldes sellele tundele, siis kerkib mulle miskipärast kujutluspilt baariletist, kus klaas brändit on käehaarde ulatuses ja kas või mis edasi juhtub, las see parem olla saladuses. :)

---

Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult on see sõna "armukadedus" pisut "trigger" termin minu jaoks, samamoodi nagu "surm". Tulevad kõiksugu mälestused ja sündmused meelde, millele olen juba ukse kinni pannud, peatüki lõpetanud vms, et tunded ja süümekad kargama ei tuleks. Armukadeduse juures tekib ülbus ja grammike närvilisust, ma hakkan siis sõnu loopima ja no ei ole see ju ilus vaatepilt. :)

View more

Minu unistus või prioriteet on alati olnud pigem mootorratta load saada ja siis teisejärgulisena on auto. Mulle meeldib motika mootori hääl autost rohkem. 🥰 Ja see riietus.. Oeh. 😍 Ma tahaksin sama tuus välja näha nagu need teised motovennad, nendega hooaega alustada ja ka lõpetada, selle müramuusika keskel olla. 😊 Sõita päikeseloojangut püüdma, lihtsalt nautida sõitu.
Mootorrattaga saaksin ma üksinda sõita kuskile, olla omapäi, autoga oleks juba perega koosveetmine, autoreiside taaselustamine või siis oma gängiga, kui ka mu täditütar ja õde on auto omandanud, ringi tiirutamine. Sellest viimasest oleme juba väikesest peale rääkinud, äkki kunagi see täitub (silme ette tuleb alati "Fast & Furious: Tokyo Drift" stseen, kus peategelane ja neiu oma semudega kurvide peal looklesid öisel ajal). Kõigepealt on mul aga lube tarvis ja siis tahaksin näha, kuidas mu õde ja sugulane load kätte on saanud... Eriti mu õde... :D :D

View more

Pole lemmikuid. Ma ei tea, kuivõrd lauamäng see on, aga mulle meeldib õe ja tädilastega kokku saades sõnamängu mängida. Kõigepealt teen paberid valmis: joonestan erinevate kategooriate jaoks tulbad (loomariigi isend, riik/linn/saar, poisi nimi, tüdruku nimi, raamat, film/sari/multikas, söök/jook), kirjutan tähed paberiribale (ikka sellised, millega me välja nuputame vastuse, mitte võõrtähed), voldin nutsakaks ja voilaa. Kordamööda valime pimesi tähti ja siis kirjutame lahtrisse vastava tähe sõnad. Oleme teinud ajaga, oleme ka nii teinud, mil viimane valmis saab, kui oskab. Kuidagi traditsiooniks saanud. Ja loomulikult kasutame oma loomulikku intelligentsust, st et me ei kasuta abimaterjale, spikerdada ei tohi. :)

---

Tegin Wordi failis kiire näidise. Muidugi mängijate paberil ajan tulbad segamini, pole samas järjekorras, et huvitavam oleks.

---

PS: Mulle isiklikult meeldib riigi/linna kategooria kõige enam, sest väiksena mängisin suulist sõnamängu samal teemal ja siis võisin A-tähega riike ritta laduda, nõnda oli ka tegelikult Mendelejevi tabeliga, kus terve tabel ühenditega oli peas kui luuletus. Samuti riigilipu värvid olid meelisteema.

View more

Täna ja võib-olla ka homme ja veel paar päeva*... Ma käisin täna hommikul järjekordsel matusel, saatsin oma pereliikme ära... See oli minu elu esimene matus:
- mis oli nii vara (kl 9:30),
- jutlustajaga,
- vene kristlikke lauludega.
Hommikupoolik oli ühtaegu emotsionaalne, kurb, süütunnet tekitav (kiskus eelmise surma puhul haavad lahti), aga ka eriline ja meeldejääv. Ma kohtusin ühe sugulasega, keda ma pole kunagi näinud, ainult jutte Temast kuulnud. Ja ma kardan, et ma rohkem Teda ei näe, kui siis ainult sealsamas hauaplatsil ja avatud kirstukaanega.....

---

Olen viimase aasta jooksul (2020 ja nüüd need esimesed päevad 2021) kaotanud kolm lähedast pereliiget, üks lähedasem kui teine. Sooviksin ja tahaksin, et surmarong peatuks nüüd mõneks ajaks, ma ei jaksa enam...

---

-----------
* Üldiselt ma oma nutmisest ei räägi. Minu põhimõte on, et ma ei tohi nutta, aga ma lihtsalt ei oska neid pisaraid mõnikord kontrollida, muutuvad aktiivseks, isegi avalikus kohas, näiteks täna lahkunu ärasaatmisel..

---

Miks ma ei tohi? See näitab nõrkust, on minu üks selgitus (see ei kehti teiste puhul, ainult minu puhul!). Samuti leidsin sügavama põhjuse eelmisel aastal ühe tegevusjuhendajaga arutledes, miks olen end nii mõtestanud, et ma ei tohi nutta > kodune kasvatus. Kui meie nutsime, saime tutaka kirja või hääletoon muutus rangemaks. Ja tegelikult seda näitab ka koolikiusamise praktikas, et kui näitad pisaraid, hakatakse sinu üle rohkem nalja tegema ja kiusama/mõnitama...

View more

* ma olen kristlikust perest pärit;
* ma käisin väiksena tihti kirikus, mitte kodulinna omas. Meenuvad näiteks hetked, kui täiskasvanud hakkasid üheskoos laule laulma, siis lapsed saadeti tagatuppa (pikk koridor jäi vahele ja siis oli paar tuba, kus lapsed olla said, ja kaks täiskasvanud naist meie järele vaatasid); pärast seda aega ei maitse mulle mitte ükski metsmarja/vaarikasiirup;
* kirikust pärit abikaasad (või õigem oleks öelda vanapaar) õpetasid mulle, mu perele võrkpalli, olin tihti suvevaheaegadel konkreetse linna kirikus ja tolle paariga võrkpalli kõksimas;
* me käisime perega jõuludel jumalateenistusel, enam pole kirikusse sattunud üle viie aasta vähemalt (kui kristlik vene pulm välja arvata);
* mu lahkunud vanaema jutustas tihti Piibli lugusid;
* ma olen raskustes pöördunud Kõige Kõrgema (ma ei kasuta sõna J..... , vaid minu jaoks on Ta just Kõige Kõrgem) poole, olen soovinud, et Ta valvaks minu lähedasi inimesi, kaitseks negatiivsuse eest jms. Tegin Temaga isegi kaks-kolm aastat tagasi väikese kokkuleppe, oleksin oma elu ohverdanud, aga seda polnud järelikult siis vaja, kõik loksus ise paika... ( ja ma ei soovi sellest pikemalt rääkida);
* võib-öelda, et tänu Talle olen ma ikka veel elus, positiivne ja särasilmne, mu elus eksisteerivad armsad inimesed või need, kes õpetavad mul olema parem mina, kes panevad mind neid kuulama (ehkki see pole kerge!), et saada üle oma pahedest. Olen tänulik, et Ta juhatas Tema - ühe eriliselt armsa inimese - minu ellu, olen ka tänu tollele isikule veel elus, (puudutab teemat söömine ja lõikumine, vihje Talle);
* mulle ei meeldi väga inimesed, kes oma suhtluskeeles kasutavad I.... J...., kaks korda Taevaisa nime, ma ei tea, miks, aga lihtsalt hakkab vastu.

---

Seega kokkuvõttes, jah, minu jaoks on Kõige Kõrgem olemas. Ma ei julge väga viimasel ajal Tema poole pöörduda isiklike asjaolude tõttu, aga Ta eksisteerib. Samas, ma ei tea, kas kristlus ja spirituaalsus võivad käia käsikäes, ma usun mõlemat usku. Mulle meeldib mõelda, et hing saab rännata paradiisi, mitte jääda koos kehaga kinni kuskile maa alla, mida järavad ussid, putukad & mutukad, või hing tunneb leeke krematooriumi ahjus, on taas lõksus, vaid hing pääseb vabadusse, kui keha saab surmava löögi. Ta on vaba. Ta saab hingena linnas jalutada, inimeste juurde rännata, olla oma kallite seltsis veel mõnda aega, minna teispoolsusesse n-ö puhkama, et siis oma rännuteed jätkata..

---

Kuid jällegi see viimane aasta, mis viimaks läbi sai, andis paraja põntsu, mõjutas mind tugevalt, et mulle ei meeldi enam surmast jutustada, sellele mõelda, tekitab rohkem ärevust ja hirmutunnet juurde, kohati ka süümepiinu/süütunnet. Sõna "surm" on hetkel minu jaoks "trigger" termin, ma üritan seda vältida, kisub värsked haavad lahti..

---

Ah, üks asi veel, mulle meeldib surnuaias kolada, isegi kottpimedal ajal. Tekitab tunde, nagu oleksin koju jõudnud, see rahustab meeli. Ma võin linnas tarduma jääda sekundiks, et nautida kirikukellade häält.

View more

Kas "crush" on sama, mis armumine, või kas fännilik/fänlik crush on sama, mis armumine? 🤔

---

Ma olen ühte konkreetsesse inimesse olnud armunud, see kandus edasi armastuseks (esimene armastus). Ta oli/on hetero ja võetud. Minu kahjuks. 😉 Tänaseks olen ma edasi liikunud ja peatüki lõpetanud. Alles on jäänud sügav lugupidamine, sõbrannalik hoolimine. Ta on minu jaoks eriline ja oluline inimene, selline nunnu, jutukas, intelligentne, andekas, sügav ja üdini loomulik. Lihtsalt armas. 🤗

---

Siis armusin veel kahte neidu, aga need olid väga lühikesed, üks oli jälle hetero, teine L/bi, aga võetud toona ja praegu ka õnnelikus suhtes. Mõlemad olid minust aasta-paar nooremad, need liigitusid ehk "crushi" alla. 😊 Polnud sellise tundega nagu esimene. Kusjuures pärast viimast neiut mõtlesin, et endast nooremaid ei vaata. 🙃

---

Ja kolmas oli naisterahvas, minust aasta elukogenum. Hästi armas, loominguline (sõnaseadja > luuletaja), äge, armsa häälega Skorpion. Taaskord hetero, ma arvan, sest ega ma Temast väga palju tea. Liigitan Tema siis fänlikuks "crushiks". Tänaseks on Ta suhtes. 😊 Aga ma sain Tema puhul oma esimese kullerteenuse kogemuse, mil saatsin neiule sünnipäevaks kingituse (kommikarp lillega). 😉

View more

Ma ei ole 10+ aastat tablette manustanud, iga kord lootsin alternatiivile või jätsin rohud võtmata. Ma olen siiski tabletivastane. Aga nüüd, kui mu tervis on viimasel ajal üsna buccis, võtsin selle riski ja olen kuu aega mega eneseületamist teinud. Ühed antibiootikumid, homme lisanduvad veel teised antibiootikumid (kokku 40 tabletti) + on mul veel ühed, erinev toimeaine. Õnneks on need kõik pisikesed või väikesed.

---

Ühed põletikuvastased Antid kirjutas raviarst mulle lahustuva pulbrina. Käisin selle jaoks absoluutselt kõik kodulinna apteekrid läbi ja mulle öeldi, et ladudes seda pole, riigis seda ei eksisteeri, on vaid tabletid. No ma siis otsustasin tabletivormi kasuks. Täna helistas raviarst ning Tema ei teadnud midagi, et seda rohtu pulbrina pole, alles sai üks patsient pulbrivormis Pärnu Haiglast. 🙄

---

Seega uus asi > ma JÄLLE see inimene, kes mitu erinevat tabletti sisse sööb. 😐

View more