Kõik oleneb vanemate endi suhtumisest ja sellest mida nad oma lapsele õpetavad, kas nad utsitavad last tagant ja julgustavad, või pigem on suhtumisega, et "pohlad see haridus". Nõnda on ju kõigega. Sellepärast ma näiteks praegu sunningi meest rohkem juurikaid meiega koos sööma, et lapsel ei tekiks tõrkumist nende suhtes. "Issi ei söö, miks mina pean?" Ja ennast sunnin nt kala sööma, et laps näeks, et meie sööme kõike ja ilma "appi-ma-oksendan-end-kohe-täis" nägusi tegemata. Kõik koos sööme laua taga, ja ei ole enam mingit telku vaatamist sel ajal. Muidu pean ma aasta pärast võitlema põnniga, kes tahab hommikusööki süüa multikaid vaadates. Mänguasjad on söömise ajal ära pandud, söögi ajal (ja söögiga) ei mängita, sest issi näeb selle nimel kurja vaeva. Kui ei kõlba, järelikult pole kõht tühi. Kui laps näeb meid pirtsutamas, pirtsutab ka tema. Kui laps näeb meid pingutamas ja võitlemas, pingutab ja võitleb ka tema. Meie oleme tema eeskujud. Kõiges. Ja ma usun, et minu poolik haridus pigem õpetab talle, et ei maksa alla anda. Erinevalt enda vanematest, kavatsen mina teda tagant utsitada ja anda endast 110%.